Seda 2005.a. sügist õppereisi plaanides oli küll veidi hirm hinges, et järsku jääme lörtsise ja tuulise ilma meelevalda, aga nagu öeldakse – kui hunti kardad, ära metsa mine. Nii jäigi, et viimasel oktoobrikuu nädalal asusime Läti poole teele. Hommik oli kole – lumi maas ja taevast tuli lörtsi lisaks. Kobisime kiiresti märgade ja tujututena bussi, aga mida edasi lõuna poole seda selgemaks taevas läks ja lund polnud ka kuskil näha. Plaanis oli hommikupoolikul külastada Gauja Rahvuspargis Ligatne õppe-matkarada peale Cesist hakkas järjest rohkem selget taevast paistma ja kui Ligatnesse jõudsime oli mõni viiv päikestki näha. Pargi giid ütles, et just nii veerandtundi enne meie saabumist jäi paduvihm järele ja meie õnneks ei sadanud piiskagi vihma kogu päeva jooksul. Alles õhtul, kui hakkasime Leedu piiri poole sõitma algas jälle sadu.

Ligatne õppe-matkarada on rajatud riiklikku kaitsealusesse metsa ning seal ei toimu metsamajanduslikku tegevust. Metsa majandatakse ainult nii palju, kui on vajalik külastajate ohutuse tagamiseks. Rada on 5,4 km pikk ja on tehtud nii, et võimalikult väike oleks looduslikule metsakooslusele külastajate poolt tekitatav kahju. Rada kulgeb erinevatele loomadele ja lindudele määratud aedikute vahel. Aedikud on võimalikult suured, et vähem neis asuvaid elanikke ahistada, aga samal ajal on nende elanikud  külastajatele vaadeldavad käigusildadelt . Peale jaanuaritormi mahalangenud puud on jäetud puutumatutena lamama, ainult rajal oli tüvedest lõigatud välja tükid nii, et käimist ei segaks.

Raja ääres oli kooõpilaste valmistatud „Putukate hotell“, kus oli erinevate materjalide kooslusest tehtud „hotellitoad“  koos kirjeldusega, millises „toas“ keegi elab. Kakuliste aediku juures oli erinevate pesakastide näitus. Pesakastidele on lisatud kirjeldused, kus on antud nii pesakastide mõõtmed kui ka kes konkreetset pesakasti kasutab. Sarnaseid pesakaste oli paigutatud raja äärde puude otsa, et oleks võimalik õppida tundma linde ja nende tegevust jälgida.

Kõigepealt tervitasid meid hunt-koerad, kelle ema oli olnud hunt ja isa koer. Jahimehed leidsid jahi ajal seitse kutsikat ja tõid rahvusparki. Viis kutsikat leidis endale kodu, aga kaks emast koerakest kasvasid üles rahvuspargis ja elavad juba viis aastat oma aedikus. Esimesel aastal kutsikad ainult ulgusid, hiljem hakkasid vahetevahel haukuma ja nii paariaastatena hakkasid „vestlema“ ainult haukudes. Nad olid väga lõbusad ja seltskondlikud, lausa nautisid külastajate tähelepanu.

Edasi viis rada meid kolme suure karu juurde, kellest kaks on Nigula Looduskaitseala töötajate kasvandikud. Kuigi aedikud oli suured, oli võimalik saada ettekujutus kahjust, mida loomad tekitavad metsale, kui neid on liiga palju antud territooriumile. Suurte karude aias polnud peale paari väga rääbaka kuuse-männi ja madala põõsastiku midagi alles. Korralikumad puud kasvasid alles piirdeaia taga. Aedikus sees oli palju mahamurtuid puid ja need mis alles, olid kõik vigastatud. Samas kõrval asuvas noorte karude aias olid puud alles, kuigi väikeste vigastustega, siis aedik oma olemuselt jättis metsa mulje. Giid rääkis, et vangistuses sündinud ja pargi töötajate poolt üleskasvatatud karupojad ei oska ronida puude otsa. Kui nad olid väikesed, siis nende aedikus olid spetsiaalselt tehtud madalad, enamuses kaldega, ronimispuud. Puid kahjustavad noored karud ainult küüntega kraapides. Vanad karud seevastu oskavad ronida ja nii on nende aias alles jäänud vaid väga tugevate puude jäänukid. Sama pilt avanes ka hirvede aedikus – kõik mis süüa kõlbas oli ära söödud ja tüvedel olid suured kahjustatud kohad. Kui karude aedikus oli näha veel noori puid ja põõsastikku, siis hirvede juures järelkasvu polnud. Metssigade territoorium oli veel küllaltki heas seisukorras v.a. söötmispaikade ümbrus. Hea oleks seda õppe-matkarada uuesti külastada paari aasta pärast, kui on läbiviidud rekonstrueerimistööd, millistega on planeeritud alustada veel tänavu talvel. Siis peaks ka uus vaatlustorn valmis olema, mille ülemiselt platvormilt pidi Turaida lossi tornid paistma. Praegu oli torn küll veel olemas, aga väga halvas olukorras. Uus torn, nagu ka vana on, tahetakse samuti ehitada puidust, et mitte lõhkuda seda mõnusat inimese ja looduse koosolemist.

Päikselises pärastlõunal jätkus meie reis Riia poole. Salaspilsist keerasime ringteele ja sõitsime ümber Riia HEJ veehoidla ja mööda turbiinide hoonest Dole saarele. Et saada aimu, kuidas võib inimene oma tegevusega mõjutada loodust, selles paikonnas elavate inimeste elukorda ning teha pöördumatut kahju faunale ja floorale halvasti projekteeritud tehisrajatistega, oli valitud välja külastamiseks Daugava muuseum – park, mis asub poolenisti uputatud Dole saarel Daugava jões. Riia HEJ rajamise käigus ehitatud veehoidla tamm läheb üle Dole saare keskosa ja pool saarest jäi rajatava veehoidla ja tammi alla. Sellega koos kuivas ära saart läbinud jõgi ja kuna tammile ei tehtud lõheliste liikumiseks vajalikke lüüse, on siinne kalade liigiline kooslus väga drastiliselt muutunud. Saar ise oli varem kalurite elupaik ja siin kasvatasid nad ka omale eluks vajalikud põllumajandussaadused. Nüüd on suur osa saarest kaetud looduslikult kasvanud metsaga ja püsielanikke on saarel vähe. Veest väljajääva saare idaossa on rajatud tööstuslik kruusakarjäär ja katmikalad. Läti loodushoidlikud entusiastid püüavad praegu saavutada tootmistegevuse piiramist ja keelustamist saarel, sest karjääridesse tungib vesi ja nad muutuvad madala veega soisteks aladeks. Esimese Läti vabariigi ajal oli plaanitud samuti rajada Daugavale tamme elektri tootmiseks, aga selliselt, et säiliks jõe laevatatavus ja lõhelistele vaba liikumine. Kahjuks see projekt hilisemal ajal kuulutati ebasobivaks, mille vastu protestisid nii projekteerijad kui ka loodusteadlased.

 Daugava muusemi moodustavad Dole mõisahoone, kus on Daugava ajaloo ja Daugava suudmealal leitud arheoloogiliste leidude ekspositsioon (Daugava suudmealal elasid neil ammustel aegadel, 2 aastatuhat e.m.a., soome-ugri päritoluga hõimud –liivlased ja balti hõimud), mõisa ajaloolised esemed. Kaluritalu „Mellupi“, kus on väljapanekud olme ja kalapüügi vahenditest, kalatöötlemise riistad, lõheliste püügiks kasutatud tõkked ja püünised, mis ehitati kärestikele. Kogu muuseumide kompleksi ümbritseb liigirikas 1776 a. rajatud dendropark, mille eeskujuks oli Weimari park-teater. Parki rajatud vabaõhu teatrist on säilinud ainud maapinnal kõrgendikud, kõik muu on aastate jooksul hävinud ja ka inimeste poolt hävitatud pargi rekonstrueerimise käigus. Samuti kaotas park ka rekonstrueerimise käigus teda varjanud madalakasvuliste kaherealise puudeheki. Nüüd hakatakse seda taastama, juba on esimesed isikud istutatud uue elava aia rajamiseks.

Meie ekskursiooni pargis lõpetas õhtupimedus ja nii keerati bussi nina jälle lõuna poole. Enne Leedu piiri algas suur sadu ja tegi meid päris murelikuks, sest oli plaanitud ju Leedumaa metsadesse ikka ka oma nina pista – hea ikka näha, et teistel enam-vähem samas seisukorras metsad kui meilegi. Kui jõudsime Šiauliai lähedal asuvasse Kurtuvenai Regionaalparki, kus pidime ööbima, oli vihm otsas ja õhk tundus karge. Vastuvõtjad oli meie valmistanud toreda üllatuse – küllusliku õhtueine ootas meid laual ja saun oli soojaks köetud. Öö tõi kaasa mitte ainult une vaid ka selge tähise taeva ja lootuse, et homme on ilus ilm. Ja see lootus ei petnud, mõlemal päeval oli ilm ilus ning reis kujunes ikka mõnusaks hilissügise nautimiseks Leedu metsades.

Teise ja kolmanda päeva kava oli meid vastuvõtva metsaomanike kooperatiivi „ Saules Šilas“ poolt koostatud. Hommikupoolne aeg oli planeeritud omavahel tutvumiseks, metsaga seonduva seadusandluse kitsaskohtade võrdlemiseks ja metsademajandamise murekohtade väljaselgitamiseks. Nii selliste, mis on sarnased kui ka need, mis on erinevad ja kuidas neid probleeme on püütud lahendada.

Leedu erametsaomanikud on koondunud ,nagu nad ise nimetavad, poliitilisse (võib-olla eestikeelsena kõlaks ühiskondlikku või midagi kodanikuühiskonnaga seonduvat) organisatsiooni Lietuvos miškų savininkų asociacija – Leedu metsaomanike assotsiatsiooni, mille aktiivseid tegevliikmeid on ligikaudu 300 (umbes 10 % liikmeskonnast). Palju on n. n. passiivseid liikmeid, kes on astunud liikmeks ja oma metsaga seotud probleemid lahendanud ning nüüd ei näita soovi osaleda assotsiatsiooni töös. Assotsiatsioonil on 38 kohalikku osakonda (skyriai). Kuna metsaomanikel tekkisid probleemid oma metsa majandamisega – metsad on omanike elukohast kaugel ja kontroll metsas tegutsevate inimeste üle puudub – hakkasid omanikud moodustama mittetulundusühinguid majandustööde organiseerimiseks. Nii tekkisid kooperatiivid, mis tegelikult on MTÜ staatuses ja ei tooda liikmetele kasumit. Liikmemaksudest ja realiseeritavast puidumüügist saadava tulu 10% maksust peab kooperatiiv ülal juhatajat, raamatupidajat ja konsulente – metsakorraldajaid (metsahindajad müügilepingute koostamiseks mahtude määramiseks, tööde planeerimiseks). Selliseid kooperatiive on momendil 28. Kooperatiivid majandavad omanike avalduse alusel metsa istutamisest kuni puidu müügini. Kooperatiivide stardikapitali andjaks ja asutajaliikmeks on kohaliku piirkonna assotsiatsioonide osakonnad. Sellise koostoimetamise ilmselt tingis kõige rohkem see, et tagastatud metsade suurus esialgselt oli ainult 25 ha igale omandireformi subjektile ja ülejäänud osa erastati teiste soovijate vahel. Hiljem, kui konstitutsioonikohus leidis, et see on vastuolus konstitutsiooniga muudeti seadust ja nii tagastatakse momendil kogu metsamaa selliselt, et kui füüsiliselt pole enam võimalik omanikule samas kohas metsa tagastada, arvutatakse välja omanikule kuulunud metsa väärtus 1992-1993 aasta seisuga ja tagastatakse teises kohas sama suures väärtuses metsa s.t. kui enne oli omanikul näiteks 30 ha suure väärtusega metsa ja sellest jäi tagastamata 5 ha, siis nüüd võib tagasi saada hoopis 10 -15 ha vähemväärtuslikku metsa ja hoopis teises riigi osas. Nii tekib palju selliseid omanikke , kelle on mets erinevates kohtades ja vahemaad elukoha ning metsa vahel muutuvad suurteks. Tekkis palju metsavargust nii raietena kui ka juba raiutud materjalide äravedu laoplatsidelt, metsamaterjali väljapetmine omanikelt väga väikese tasu eest. Et kuidagi selle vastu võidelda, hakkasid omanikud ühinema ja koos oma metsi majandama. Kusjuures on nii, et kui müügi käigus peaks müüdava puidu eest rohkem tulu saama, maksab kooperatiiv selle omanikule välja. On võimalus, et kui omanik tahab jätta üle lepingu summa saadava tulu tulevaste hooldus (istutus) kulude katteks, võib ta selle jätta kooperatiivi arvele sihtmääratlusega. Raietööde tegemiseks kasutab kooperatiiv väljaõppinuid saemehi ja muu tehnika renditakse vastavalt vajadusele või ostetakse teenusena. Raietööde ja väljaveo eest tasutakse peale puidu realiseerimist. Kuna üksiku kooperatiivina on raske saada maksimaalselt parimat hinda müüdava puidu eest, moodustasid kooperatiivid ühise katusorganisatsiooni- müügifirma ECOMEDIENA, kes kureerib kogu erametsade puidu müüki ja nad on suutnud turul endale head nime teha nii kvaliteetse puidu osas kui ka omanikele soodsate müügihindade osas. Suured puidutöötlejad (ka meil on nende harukontorid) teevad Ecomediena’ga heameelega koostööd ja püüavad hoida enda kliendina - näiteks ostes puitu kokku kallimalt kui plaanitud.

Kooperatiivid koostavad ka metsakorralduskavasid (projekte), mis tehakse raha kokkuhoiu mõttes esmajoones koheselt või lähiaastal raiesse minevate metsaosade kohta. Tehtud kava on väga põhjalik ja kui oleks vajadus, siis ka võhik metsanduses saaks selle kava põhjal oma metsamaterjali ära müüa ja õiglast hinda küsida. Neid kavasid aktsepteerivad kõik osapooled. Nende metsaosade kohta (noorendikud, kuni 20 - 40 a metsad ), kus pole lähima 10 aasta jooksul ette näha lageraiet, majandatakse metsa kooperatiivi metsakonsulendi poolt koostatud plaani alusel. Samuti koostavad kooperatiivid maade metsastamise projekte, koostavad ja kooskõlastavad kõik metsatöödega seotud dokumendid. Ainuke metsaomaniku mure on sõlmida kooperatiiviga pikaajaline leping metsade majandamiseks, tasuda tehtud tööde eest (kui vaja) ja vaadata oma pangakontole laekunud raha suurust puidu müügist.

Muidugi on jäetud omanikule õigus mitte raiuda oma raieküpset metsa, kui ta seda ei soovi. Ühte sellist metsa me pealelõunal külastasimegi. Selle metsa omanik raiub metsast ainult niipalju, kui palju vajab raha metsa uuendamiseks ja hooldustöödeks. Metsa istutab ise ja mitte nöörsirgetesse ridadesse vaid teeb erinevaid kujundeid. Istutamisel kasutab küll nööri abi – sellega teeb kujundid maale valmis. Kava järgi peaks olema puhas kuuse puistu, aga omanik istutab kõike – mändi kuuske, kaske, tamme ja vahtraid. Noorendikus jätab kasvama ka ulukite poolt kahjustatud puud ja ilmselt vääraka kasvuga puud, kuna ka sellised puukesed pakuvad omapärast silmailu ja miks peaks kõik olema väga korrapärane, tehislik. See mets on omanikule looming, elav monument. Momendi probleem oli selles, et kased hakkasid üle kasvama ja varsti tekib punasüdamiku oht ja kuidas ikkagi omanikule selgeks teha, et metsa tuleb õigel ajal raiuda. Samuti polnud omanik nõus kuusiku harvendamisega, mis oli hillitsetud ja nagu üks reisiseltsiline ütles, ju ikka ei jõudnud kõike luuaga üle pühkida enne kui tulime, sest paar oksa oli veel metsaääres maas!

Külastasime ka noorendikku, mis oli neli aastat tagasi istutatud. Metsakorralduskava järgi on istutatud puhas kuusekultuur, mis kasvab halvasti. Looduslikult on sinna külvanud tamm ja kask, mis kasvavad hästi. Mida siis noorendiku hoolduse käigus välja raiuda? Kas näha vaeva kuusega, mis ei kasva või ikkagi lasta lehtpuudel kasvada? Diskusioon oli mõlemas metsas elav ja jäime pea pimeda kätte.

Metsade sertifitseerimisega ei kiirustata, kuna EL puidutöötlemisfirmad ei ole veel kõik sertifitseeritud ja nii ei omistata toodangule sertifikaati. Assotsiatsioonid ja kooperatiivid küll valmistuvad sertifitseerimiseks, et õigel ajal oleks võimalik maksimaalselt erametsad sertifitseerida, aga nagu väljendus meie vastuvõtja – miks asjata raha raisata. Oodatakse kuni kõik töötlevad firmad on sertifitseeritud, sest leedulased ei taha raha raisata sellistele töödele, milliseid koheselt kasutada ei saa või ei ole vajadust.

Kesiseks jäi meie Leedumaa reisi teine päev. Plaanis oli kohtuda  assotsiatsiooni Pasvalyse osakonna esinaisega, kes pidi koos meiega tulema Biržai regionaalparki, aga kuna ta töötab kohalikus keskkonna teenistuses ning sel päeval oli ootamatuid töökohustusi. Nii jäi meie Biržai Regionaalpargi külastus pealiskaudseks, ainult kohaliku giidi juhtida, kes täitis vist küll mingit kiiruse rekordit ekskursiooni juhtimisel, millest oli väga kahju. Pasvalyse ja Biržai ümbrus on kuulus oma omapärase looduse poolest, mille põhjuseks on väga aktiivsed karstinähtused piirkonnas. Aluskivimiks on dolomiit ja kips, millest viimase uhub vesi välja ja nii moodustuvad maaalused jõed, järved ja koopad. Kui pealmine dolomiidikiht väga õhukeseks jääb, kukuvad koobaste laed sisse ja moodustuvad suured kraatrid. Sisselangenud aukudest on moodustunud terved järvistud ja soised alad. Samas piirkonnas on ka kõige paremad põllumaad Leedus ja metsasuse % on madal. Muide, Biržais on esimene euroopa tehisjärv - Širvenos, mis rajati 16 sajandi lõpus kahe jõe ühinemiskohale. Järve pindala on 400 ha. Selle järve kaldal asub Leedu ülikute Radvilate loss, mis on nüüd taastatud väliselt sellisena, nagu ta oli enne I Maailmasõda, aga siseviimistlus on tehtud nii, et ruume saaks kasutada ajaloo muuseumi saalidena.

Külastasime ka Šiauliai lähedal asuvat Ristimäge ja frantsiskaanide kloostrit ja Šiaulia Püha Pauli ja Peetri katedraali, mille eesõues asub mälestusmärk Leedu ristiusustamise 600 aastapäevaks (Leedu oli viimane paganausu maa Euroopas).

Eha Valeikiene
november 2005.a.
(Avaldatud "Sinu Mets" nr.2)